Eile pärast etendust
puhkes Ingelandi pardal
taas mäss.
Vaba päeva vastu!
See näis korraga kõigile
kohutava raiskamisena,
see etendusevaba õhtu täna,
kui ometi saaks ju minna
veel üks kord
sellesse,
sinna.
Varsti on ju niikuinii sügis
ja talv
ja Ingelandist saab jälle
võidunud osaraamat,
rekvisiidid pappkastis,
mõni mälestus
ühest elu õnnelikust suvest.
Aga täna veel on see võimalik.
Pealegi on niimoodi järjest teha hea,
saab jälle õige rütmi kätte,
selle kõige peenema ja täpsema tunde.
Siit ära minnes see ikka natuke hajub.
Õrn on Ingeland.
Ühesõnaga, tuleb täna kes tuleb,
ja kõik on muidugi oodatud,
meie oleme igal juhul kohal.
See tundub nii loomulik.
Kus siis veel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar