pühapäev, 9. august 2015

Ja...


Ja et mu jutt teatrijänesest
ei tunduks tühjade sõnadena
(ja Jumal hoia, väljamõeldisena!)
siis olgu siin see tänahommikune,
kuigi udusevõitu pilt
(jänes tsentris — kes kohe ei näe).


Sest nii ta tuligi, see selle suve Ingelandi
viimane hommik, 
üsna nagu esimenegi, jänesega,
taevas, kui tsiteerida meie vana head Auguste'i,
"õitsemise punetuses" —


jah, ta oleks jälle õitsemise punetuses,



kui selles udus, neis pilvedes,
selles rohus ja takjates,
neis karjamaa-aia postides
ei oleks juba liiga palju
sügise punetust.


Eile õhtul, kõndides mööda Kullamaa teed
(mu jalgratastki ju pole enam siin!)
nägin esimest korda sel sügisel,
vabandust, sel suvel,
pihlakaid.

Ja täna siis tuleb viimast korda sel suvel
see kirju lint selle tee ette vedada.
Täpselt kell neli,
kui tulevad esimesed autod,
nagu alati.
Ja nagu mitte kunagi enam
sel suvel.


Sest,


jah, jälle, 
nagu igal aastal
nende noore Viivi Luige
vanade sõnadega:

Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
ja pihlapuus
on marjakobar
ja männikus
on kanarbik.
Ja seda suve
ei tule enam,
ei tule enam
seda suve.

neljapäev, 6. august 2015

Kiirgliblikad


Kiirgliblikad lehvimas kuumuses,


mungalillekuhilad trepi ees,


floks —

kas aeg ongi küps
 juba suvelõpusalmideks?

Üksainus etendus veel,
üskainus kord veel minna
läbi illusioonide värava, sinna, kaugele,
Ingelandi

...


pühapäev, 2. august 2015

Augusti kuu


Ma ei tea, 
siiski vist on nii,
asjad, mis tehakse vabast tahtest, 
spontaanselt,
ilma mingi välise sunnita, 
tulevad ikka kõige paremad välja. 
See eilne sõprade etendus oli igatahes seni
kõige lendavam. 
Öösel õue peal, kuuvalges,
ütles Kaspar, et alguses
oli ka täiskuu.
Täpsustasin pedantselt, 
et mitte päris alguses, vaid 2. juulil.
Aga tegelikult oli Kasparil õigus.
See oli alguses,
see oli ammu,
see oli 
eelmises elus.


Ja nüüd juba hakkab seegi kuu
servast sulama. 
Aga ta käib kõrgelt.
Eelmine, südasuve oma
veeres madalas mööda latvasid, mööda viljakõrsi,
see juba tunneb, et tulemas on tema riik:
sügise.

Täna on siis mõnes mõttes viimane etendus.
See 9. august, see on juba justkui lisaks, eraldi.
Siis ei tulda siia enam ööseks,
siis ei jääda enam hommikuks,
ei nähta enam seda kuud,
millest on saanud kõhnuke sirp
augustihommiku taevas.

Loodetavasti on tol päris viimasel etendusel
ritsikad kohal juba täies koosseisus.
Nende hääl, imelik, sobib igasse vaiksesse pilti. 
Ja teistes seda ei kuule.

laupäev, 1. august 2015

Täna 1.08 lisaetendus kell 19.00

Eile pärast etendust
puhkes Ingelandi pardal
taas mäss.
Vaba päeva vastu!
See näis korraga kõigile
kohutava raiskamisena,
see etendusevaba õhtu täna,
kui ometi saaks ju minna 
veel üks kord
sellesse,
sinna.

Varsti on ju niikuinii sügis
ja talv
ja Ingelandist saab jälle
võidunud osaraamat,
rekvisiidid pappkastis,
mõni mälestus
ühest elu õnnelikust suvest.

Aga täna veel on see võimalik.

Pealegi on niimoodi järjest teha hea,
saab jälle õige rütmi kätte, 
selle kõige peenema ja täpsema tunde.
Siit ära minnes see ikka natuke hajub.
Õrn on Ingeland.

Ühesõnaga, tuleb täna kes tuleb,
ja kõik on muidugi oodatud,
meie oleme igal juhul kohal.
See tundub nii loomulik.
Kus siis veel?

kolmapäev, 22. juuli 2015

Jocelyn (ühe rekvisiidi lugu)

Kord hea mitu aastat tagasi helistas mulle keegi proua,
keda ma ei tundud, ja pakkus,
et kas ma ei taha tulla vaatama
tema emast jäänud prantsuskeelseid raamatuid.
Läksin, kuid ilmselt proua pettumuseks
ei viinud kaasa kuigi palju. 
Seal oli ilusaid raamatuid,
aga enamasti selliseid, millest ma teadsin,
et ega ma neid vist kunagi ei loe.
Tõin ja panin nad riiulisse, nüüd on nad kolitud
Järvamaalt Hiiumaale,
aga lugenud pole ikka vist ühtegi.


Aga.
Vahel läheb raamatuid tarvis ka siis,
kui neid ei loegi.
Ja ma ei mõtle ei tulehakatust ega plotskikeeramist.


Millalgi proovide keskel käisin korra kodus
ja tõin kaasa ühe peotäie raamatuid,
umbes, köite suuruse ja välimuse järgi,
sest tükis on käigus päris mitu raamatut
ja nad ei tohi olla liiga suured
ega rasked, aga võiksid ikka olla kuidagi ilusad.
Seda punaste kaantega Lamartine'i poeemi Jocelyn
(õieti selle poeemi esimest köidet, teist mul polegi)
mõtlesime alguses kasutada
praostiproua luuleraamatuna,
mille ta Ekkele kingib.
Aga siis läks nii, et sellest sai hoopis see raamat, 
mis "on olemas algusest peale".
Kuidas täpselt ja mida sealt loetakse,
ma ei ütle.
Sest liiga palju ei maksa ka ära rääkida.


Raamatut ma muidugi natuke siit ja sealt lugesin,
et veenduda: romantiline ja õilis,
kaunis voolav värss,
aga ega ma seda kunagi läbi ikka ei loe.
Kuigi näe, see (ilmselt von) Sievers,
kes ta kunagi siiamaile on toonud
(huvitav, kas salaja, sest "revolutsioonilise Lamartine'i
teosed pidid Venemaal keelatud olema)
on teda isegi lugenud, võib-olla lausa läbi.


Igatahes on ta oma ilusa XIX sajandi käekirjaga
servale sõnatõlkeid kirjutanud. 
Pidi ikka igav olema neil sakstel!
Või siis oligi see selle aja moodne ja põnev kirjandus.
Kas sa Jocelyni oled juba lugenud?
Lmartine? 
Mm-mh. 
On sul või? (Sosinal, ringi vaadates.) Kust sa said?



Eile, enne kui ma lahti tulnud kõiteselja
(see oli juba enne etendusi lahti)
tagasi liimisin,
uurisin sinna alla kleebitu ajalehepaberit.
See oli saksakeelne leht, kus avaldati
mingeid Riia ametlikke teadaandeid.
Nii et selle punase kalinguri lasi too 
revolutsiooniline Sievers 
Lamartine'ile selga õmmelda
siinsamas Liivi- või Eestimaal. 
Millal, ei tea. 
See on Jocelyni algväljaanne, 
Lamartine oli siis veel eksiilis.

Keegi on veel oma nime kirjutanud raamatu lõppu
aastal 1918.

Ja siis, 1946. aastal on selle kuskilt antikvariaadist
viie sõjajärgse rubla eest
saanud endale Leete Rahu,
kelle tütre käest ta lõpuks minu kätte sattus.
Sõja ajal ja pärast sõda olevat siinmail
palju seda sakstest jäänud peent raamatukraami
ringi liikunud.
Ja kuhu see kõik on kadunud?
Kõik need mõisate ja linna aadlimajade
suured raamatukapitäied ilusaid köiteid?


Alles nüüd, kui võtsin käsile selle köite parandamise,
uurisin viimaks (sisukokkuvõtetest, mis netist leidsin),
millest see lugu siis tegelikult ka jutustab ja kes see Jocelin siis oli.



Poeem on kirjutatud kui "külaküree salajane päevik", millele autor on mõistagi leidnud. Too küree, Jocelyn, on olnud preestriseminari õpilane, kui puhkes 1789. aasta revoltusioon. Ta põgeneb terrori eest kaugele mägedesse, Alpidesse ja varjab ennast Koktakoopas. Kohalik külapreester toob talle süüa. Lihtne elu looduse keskel, mägedes, puhaste ojade ja lumiste tippude lähedal. Siis ühel päeval ilmub tema koopasse üks teine revolutsioonipõgenik, noormees Laurence. Nüüdsest ei ole Jocelyn enam üksi, nende vahel kasvab sõprus, mis muudkui kasvab ja kasvab, taustaks ikka needsamad mäed, kosed ja metsikud äikesed. Ja siis, kui sõprus on kasvanud juba väga suureks, selgub. Selgub, et Laurence on hoopiski tütarlaps. Nüüd oleks sõprus saanud kasvada veelgi, veelgi suuremaks, kui mitte just siis ühel päeval ei oleks tulnud kutse ja käsk Jocelyni vaimulikult isalt, seminariülemalt, kes on vanglas suremas. Jocelyn tõttab tema surivoodile ja seal, vangikongis, pühitseb vaimulik isa Jocelyni preestriks, et ta saaks talle armulauda anda ja viimset võidmist teha. Puhtusetõotuse andnud Jocelyn peab nüüd unustama Laurence'i. Ta pöördus tagasi Alpidesse, revolutsioonitormid vaibuvad ja temastki saab vaikne külaküree. Omamoodi leiab ta rahu. Laurence aga, tema andub unustuse leidmiseks seltskondlikule lõbule ja meelelahutusele. Nii nad elavad, kumbki omas maailmas, kumbki teisest midagi teadmata. Kuni mõne või mõneteistkümne aasta pärast jääb Laurence haigeks ja tunneb surmatunni ligi olevat. Ja et veel viimast korda näha seda paika, kus nad olid kord olnud koos nii õnnelikud ja vabad, midagi teadmata, mis nad on või mis toob neile elu, reisib ta Alpidesse ja otsib üles Kotkakoopa. Ning tundes vajadust pihtida, läheb ta sealt kohalikku külakirikusse ja istub pihitooli. Mees, seal kapis, võre taga, on muidugi Jocelyn. Niisugune on nende kohtumine ja jumalagajätt.

1888. aastal tegi Bénjamin Goddard Jocelynist ooperi (fantaseerin, et ehk ostis too Sievers tolle siis juba vana raamatu alles sajandi lõpul, olles kusagil Euroopas just vaadanud Goddard'i parajasti moodsat ooperit), tänapäeval teatakse sellest põhiliselt tenoriaariat, hällilaulu "Oh! Ne t'éveille pas encore!" (Oh ära ärka veel!), inglise keeles laialt tuntud kui "Angels guard thee".

teisipäev, 21. juuli 2015

Mäe taha


Ei olegi see suvi sooja sisse saanud,
hommikud on aina ja aina kas sompus
või siis külmad ja udused.


Ja ometi on see ilus suvi.
Võib-olla kõige ilusam.


Nagu kõik elu suved.


Aga Sass ja Garmen sõitsidki eile ära,
nende auto kadus selle mäe taha, 
mis eraldab meie suveteatrimaailma
kogu muust maailmast.
Kõik, mis kaob ja kes kaovad
sinnapoole, kaovad justkui lõpmatusesse.
Oli just varajane õhtu, 
kirjutasin oma aidas kirja,
kui nad äkki ilmusid mu akna taha.
Nad pole kunagi niimoodi ilmunud,
aga ma ikka ei taibanud.
Kutsusin nad sisse.
Garmen ütles, et nad ootavad veel
Marguse ka ära.
Ja ma ikka ei taibanud.
Siis taipasin.
Teadsin ju küll, et varsti nad sõidavad.
Aga lahkumistega on ikka nii, 
et nad on alati ees,
veel terve nädal, veel terve päev,
terve tund, terve minut.
Kõike jõuab veel öelda.
Ja siis käivad autouksed,
siis puhub tuul tolmupilve üle välja laiali.
Ongi läinud.
Ongi lõppenud miski.
Ja seda ei tulegi enam.

pühapäev, 19. juuli 2015

Kullamaal


Et rekvisiitoriõpilasel (end. "vanemrekvisiitoril")
on vaba päev,
rekvisiidid puhkavad oma ilusas roosidega kapikeses,
siis võttis ta ette palverännaku
kihelkonna südamesse,
maa muistsete isandate juurde.


Sest seal puhkavad nemad,
need kirikuliste jalgadest
tasaseks tallatud rüütlid


koos kõigi oma 
aksessuaaridega
(prantsuse keeles on rekvisiitor
accessoiriste),


väsinud pead kivist suripadjal,


need kunagised kuulsad näitlejad
elu näitelaval,


loobunud vastu tahtmist
oma rollist, nimest ja näost.



Miskipärast on vaid see isand
kiriku eeskotta püsti tõstetud,
nagu võtaks ta seal külalisi vastu.
Kohanäitaja?


Aga miks ei võinud Ekke Moor
oma mereäärsest Ingelandist tulles


jõuda ühel suvepäeval 
just selle pastoraadi juurde?
Praost Odja?
Pole enam siin.


Ja Kadi on korviga saadetud
surnuaiast pärnaõisi korjama,
nagu poleks köögitüdrukul niigi palju tööd.


Kus nad kõik on?
See kirikuseina sisse müüritud ingel
oleks ehk võinud neid näha,
kuid tal vaid ammu ei oleks enam silmi.


Ka praosti ja praostiproua hauad 
on nähtavasti rohu sisse kadunud,
sest muidugi polnud neil surres 
enam sentigi hinge taga,
nii et kogudus vaid halastusest
puuristi pani. 



Sest ainult kõrgest soost isikud,
nagu see sündinud krahvinna,
peavad kartma,
et nende patul ja upsakusel
veel sajandite pärastki
meelest minna ei lasta.


Aga maantee on pikk ja lai nagu alati,
seda mööda
mahuvad minema kõik.